Olen kerjus… laigikerjus

Hahaa, ma poleks eales arvanud, et minust saab selline inimene, kes teistelt Facebookis hääli küsib. Ma olen andnud küll, kui minult on palutud, aga arvasin, et ma ei viitsi küll kunagi kedagi niiviisi paluda, aga nüüd siin ma olen, osalen Anni pildiga fotokonkursil.

Lihtsalt, ma niii väga tahan Mimi asju, need on nii ilusad, kellele siis ei meeldiks soti eest vabalt nende lehel valida, mida hing ihkab. Noh, kellele see ei meeliks, öelge?! :D

Minule meeldiks, kuigi ma nüüd juba olen päris mitmekümne häälega ühest favoriidist maas ja teised ka veel kukil, siis ma jagan seda positust nagu hull ning luban, et ma nii pea kuskil ei osale.

Igatahes, armas inimene, kes sa seda loed, palun anna meie Annikesele SIIN (LINK) hääl, selleks on vaja klõpsata ainult “meeldib”/”like”, muud mitte midagi, noh loomulikult võib ka jagada.

-Aitäh!

Mis ajast sünnipäevad öösiti hakkavad?

.. Ikka sellest ajast, kui lapse saad, vähemalt minule tundub küll nii.

Nädalavahetusel käisime sünnipäeval, mille algusajaks oli märgitud 18:00, noh ilmselgelt jõudsime sinna veidi enne seitset, see ei vaja pikemat selgitamist, lapse/lastega tavaline. Ja kui ma päris ausalt ütlen, siis veerand kuus istusin ma riiete ja meigiga oma elutoa diivanil ning olin päris kahtleval seisukohal, kas me üldse kuhugi lähme.

Igatahes, kunagi enne seda, mil ma lapse sain ja veel enne seda kui rase olin, tundus mu jaoks igati normaalne minna sünnipäevale, mis algas näiteks kell kaheksa õhtul, sest pool päeva kulus magamisele, siis veel paar tundi logelemist ning sellele järgnes veel tunnike – poolteist sättimist. Mida hiljem jõudsid, seda parem, alati käisin enne pidu veel poes ja üldse polnud nagu kiiret, sest kuhugi varem jõuda või täpselt väga ei viitsinud, niikuinii sai alles peale südaööd või hommikutundidel koju tuldud, kes siis enam mäletab, kas jõudsid sünnipäevale kell kaheksa-üheksa või üldse kell 11.

Sellel müstilisel ajal tundus üldse, et kõik peod toimuvad öösiti ja päeval ollakse tavainimesed, kes käivad tööl või siis puhkavad kodus, ei pühendanud ennast sellele, et minna sünnipäevale varem. Eks ma ikka käisin sünnipäevadel, mis algasid ka kell 15 (laste omad) või mõni kell 17-18, aga esimene variant tundus puhta hommik ja see teine variant oli siuke, et noh ma hea meelega sätiks end alles sellisel ajal valmis.

Nüüd, olles lapsevanem, tahaksin ma teada, mis põrgupäralt need sünnipäevad öösiti toimuvad?! APPI! Ausalt, kell 18 on mu jaoks juba öö! Ei, ma ei maga siis, aga ma juba mõtetega olen seal maal, et noh nii 3 tunni pärast on mul veel 40 minutit vaja Anniga tegelda, siis mähe vahetada tal ja sööta ning magama panna, ööuni hakkab kell 22, kuid minu mõtted on selle juures tervelt neli tundi varem.

Ehk siis kui ma nüüd pean minema sünnipäevale, mis hakkab õhtul kuuest, siis ma tunnen, et lähen kohale, ulatan kingi, saan mantli seljast, lapse turvahällist välja ja noh.. “Raigo, palun pane auto sooja, ma panen Anni sellel ajal riide ja siis lähme (koju).”

Jaja, egas lapse pärast ei saa elamata jätta, me ei jäta ka, aga ma ei saa ju teda üle ka väsitada ning päeval ma mängin päris palju tema unedega, kuid ööune olen kindlale ajale sättinud ja selle järgi Anni suht toimetab ka.

Ma olen nüüd jõudnud sellesse perioodi oma elus, kus ma pooldan sünnipäevasid, mis hakkavad kell 15, nii et kui soovite minu arvamust, mis kell alustada, siis see peaks nüüd selge olema. Tegelikult on igasuguste üritustega juba nii, et ma hea meelega olen kohal kell 11-12, endale ka tundub uskumatu, kuid nüüd toimub elu hommikupoolikul.

142c8b7

Reeded!

Nädalad lausa tuhisevad mööda, seega ma avastan üsna tihti end diivanilt vaatamas “Me armastame Eestit”, tõdedes et lapsehoolduspuhkusel olles pole tegelikult vahet, mis päev on, aga ometi tunnen suurt rõõmu, kui reede on käes. Ees on nädalavahetus, puhkepäevad.. või kas ikka on puhkepäevad, kui on kodus laps?

Reede õhtud on mõnusad, need on teistmoodi, puudub pinge, mitte et meil tööpäeviti oleks kodus räigelt pingeline, aga siis ma ikka mõtlen sellele, kuidas järgmisel päeval olen Anniga üksi kodus ja mis kõik siis võiks korda saata, kuid nädalavahetuseti on teisiti, ei viitsi ette mõelda. PUHKEPÄEVAD!
Plaane on küll, aga nagu.. ma ei tea, ma võin siis lihtsalt lesida ja olla, sest Raigo on ka ja ma tean, et ma võin natukene logeleda, ilma et Anni samal ajal pahandaks minuga, kuna ma julgesin sõba silmale lasta ajal, mil ta tahaks minuga lihtsalt tõtt vaadata, ta võib vabalt Raigoga ka tõtt vahtida.. või mängukaare lindudega, kui keegi samal ajal läheduses on valmis teda igal minult sealt päästma, sest mine tea, ehk need linnud otsustavad lahkuda ja ta peab täitsa üksi olema. Siiani on vedanud, linnud on endiselt alles. Elevant ka.

collage

Mmm..kapis on jäätist. Raigo lubas mulle kaks uut jäätist osta, kui ma selle liitrise ära söön, vabalt! Watch me!

Üldiselt ma lubangi reeded sellised veidi teistmoodi päevad olla ehk sööme seda, mis ette jääb ja laiskleme, näiteks tavaliselt ma krõpsu koju ei osta või mingit niisama näksi, aga reedeks kogun miskit, just õhtuseks närimiseks televiisori ette.

Ma olen mõelnud, et äkki on see reede õhtune hõng seotud hetkel pimedusega, mis õues valitseb. Eks igal teisel päeval läheb ka pimedaks, sest praegu on selline aeg aastas, aga reede on kuidagi niivõrd teistmoodi, ma ei oska seda seletada. Ootan, et korralik lumevaip juba maad kataks, sest just siis kavatsen ma kõik jõulutulukesed sahtlist välja kiskuda ning terve korteri ära kaunistada ja siis südamerahus oodata jõule, sest peale seda on aastavahetus ja siis juba varsti on kevad (lilled tärkavad ja esimesed soojemad päikesekiired paitavad näolapikest) ning jälle suvi – vot seepärast mulle reeded meeldivadki, suvi tuleb kiiremini.

Nüüd lähen võtan oma pisikese mugulakese ning kuulan, mis tal tänase kohta öelda on, reedeti käime ujumas ja tal on vist selle kohta oma arvamus, sest kuulen järjepidevalt üht “õõõ öööäööäöööäüü”-d. Muidugi uneaeg trügib ka peale. Ja mis puutub sellesse, kas puhkepäevi ikkagi eksisteerib lapsega, võin öelda, et need on olemas, aga sellest saab alles päeva lõpus aru.

dsc_1080

Karma tuli külla!

Kui ma siin eile kilkasin, kui kerge mul Anniga on ja lootsin, et seekord karma mind ei leia, siis oh ei, leidis küll ja veel väga kiiresti. Jäi veel päris kauaks teine külla, terveks päevaks!

Selle üle ma ei kurda, et ma hommikul kella üheksani magada sain, tirts ärkas ise alles pool kümme, aga peale seda on kõik ainult alla mäge läinud. Kõht on tal juba paar nädalat viperusi teinud, arst soovitas geiflus tilkasid anda ja vaadata, mis edasi saab, kuid minu arust pole see ikka päris normaalne, et tal kaka endiselt roheline on (huh, nüüd olen kakast siin ka rääkinud, kes oleks osanud arvata, et üks kaka võib sellist pinget pakkuda).

Igatahes, Anni on täna ainult nutta tahtnud, kui mitte järjepidevalt, siis vigisenud küll lihtsalt igal minutil, käest ei ole tohtinud panna, sest koheselt on lahti selline kisa, et anna kannatust, mitmel korral juba tundsin kerget higi enda otsmikul, hirmust, ja seda selle ees, et varsti juba naabrid tulevad koputama. Õnneks pole tulnud! Ei tea, kas kaastundest jätsid tulemata või helistavad kõrgemal positsioonil paiknevale inimesele..

Pakkisin selle lapse kokku ja läksin Rapla poodi ning sõitsin veidi ringi, ehk jääb magama, prooviks ikka uuesti seda päeva alustada või siis parandada. Oleksin ma teadnud, mis mind ees ootab, poleks ma jalga toast õue tõstnud ka, isegi mitte korraks, sest prügi viimise jätsin hiljem ka Raigole.
Mingi hetk lasi tirts silma looja, kergendus, keerasin auto aga kodu poole ja nautisin vihma, kuid mitte kauaks, sest siis otsustas Anni röökida ning südamest. Lihtsalt nuttis, lutiga sain korraks ta rahustatud ja siis nuttis edasi.. koduni! 10km!

giphy

Kodus kussutasin, panin voodisse karusselli vaatama, lamamistooli mängukaare küljes olevaid linde katsuma, kõristasin mängukaru – ei, kui ei sobi, siis ei sobi miski, peale süles olemise. Okei. Võtsin sülle, tegin talle süüa ja lootsin siis ta uinuma saada, sain just kena mähkme ka vahetada.
EI! Ta ei jäänud magama, vaid oli lihtsalt rahulik.. hetkeks. Ma ütlen, et sellel hetkel ma mõtlesin küll Raigole kirjutada “Ei mingit trenni täna sul, tuled koju, võtad lapse ja lähed jalutama, vastasel juhul toimetad mu raviasutusse!,”kuna ma pole sellise röökiva lapsega harjunud, mul on kodus alati ideaalne ja nunnu beebi ju. Siinkohal ma pean ütlema ka seda, et ma siiralt tunnen kaasa nendele emadele, kellel lapsed päevast päeva nutavad (kuidas te veel elate?).

Nii see aeg läks, kuni lõpuks Raigo saabus koju, kergendus ja masendus korraga. Kergendus – oh kallis abivägi, ma ei ole üksi! Masendus – ma tahtsin tube koristada ja pesu pesta, nõusid pesta, midagi ei ole tehtud, ups..
Selle aja peale saabus Annil uus toidukord, söötsin ära ja nagu võluväel jäi ta magama, kiuste, Raigo läks trenni ja ma jäin koju passima, nautima rahu, aga mitte koristama, kuigi oleks võinud.

Lasin Annil kolmveerand üheksani põõnata, siis ajasin üles, mängisime ja jutustasime temaga, sättisime ning magama. Issand, ma käisin mingi 10 korda lutti suhu panemas ja kohendamas teda, ta on mingi vigurmagaja, mässab nii kaua, kuni on risti ja siis peksab neid võresid närviliselt, lutt on ka kadunud ning süüdistab selles mind. Aga nüüd ta magab, ma arvan, vaikus vähemalt on.

Ma tean, ma tean, et emad saavad kõigega hakkama ja mis see üks jonniv laps nüüd siis ära ei ole, eriti kui ta tavaliselt on nõnda ideaalne, aga mina lihtsalt tahan otsad anda, kui Anni nutab, see käib mul luust ja lihast läbi, eriti kui tal lihtsalt on halb tuju, st puudub kindel põhjus nutmiseks (kõht tühi, mähe märg või liiga külm/soe).

Ei tea, mis see homne toob?! :)

Anni 3.elukuu

Anni on nüüdseks meiega juba 3 kuud chillinud, st eile täitus. Ja ma ei suuda endiselt uskuda, kui kiirelt see aeg läheb, nutt tuleb peale, sest sellises tempos pean ma varsti ta juba lasteaeda viima , päris karm :(.

Kõlab uskumatult, aga meile on antud kõige parem beebi maailmas, ma loodan, et nüüd ära ei sõnu, kuid mul lihtsalt pole millegi üle kurta. Ta magab täpselt nii nagu vaja on, öösiti saame puhata. Päeval saan ta ka kergelt magama, kuigi ta võib vabalt niisama ringi vaadata ja uudistada ning jutustada, tema jaoks pole see mingi probleem, noja, küla peal on ta lausa ideaalne beebi, eriti kui näeb inimesi, keda igapäevaselt ei näe/külasta.

dsc_0054a

Paar päeva tagasi avastas ta, et häälega saab veel kõvemini rääkida, kui me arvatagi oskame. Pläkutab nii kõvasti, et isegi televiisorit kõvemaks pannes, on teda hästi kuulda, Anni peenikesed noodid tulevad rohkem esile kui telesaated, oi kuidas ta kilkab, tegelikult on see nii armas, kuid vahel ta suudab täpselt sellel momendil kõige kõvema kilke teha, kui ma proovin kõrv kikkis telekast midagi kuulata.

Kaalusin teda, näitas 5400g vms, igatahes et kuuga juures on 450g, ma ei taha seda uskuda, st ma kaalun iga kuu 25ndal kodus teda ja võrdlen eelmise kuu 25nda kaaluga, siis oli see 4,95kg. Õnneks arstile saame juba järgmisel nädalal, ehk siis kuuleb täpsemalt, mis numbrid tegelikult on, ka pikkuse osas, kuigi arvan et ta on päris tublisti kasvanud, sest 62 suuruses k/s kombe on juba enam vähem normaalne seljas, varem ta uppus selles, kuigi h&m-i 56-suuruses retuusid lähevad endiselt. Ühtlasi, kui keegi teab, kus saab veel selliseid retuuse, mis on ilusti ümber beebil, siis võib märku anda, Annil on päris peenikesed koivakesed.

Ta on nüüd paaril korral meil vimkat ka visanud, ei sobinud diivanil mu hommikumantliga magada, mõtlesin siis kussutada, see ka ei sobinud, lõpuks mul väsisid käed ära ja panin ta enda voodisse, imede ime, aga jäi seal magama. Muidu magab ta ööund seal, aga päeval.. vot see oli küll midagi uskumatut, varem pole ta küll nõus olnud oma päevaseid uinakuid voodis tegema, ainult vankris või diivanil.

Ah, ma ütlen, ta on tegelikult ikkagi IDEAALNE BEEBI/LAPS! Mingi probleem pole tal meiega jõusaalis kaasas olla ja terve aja rahulikult lebotada maadlusmatil või vankrikorvis, ühel korral väsis natukene ära, võtsin sülle, jäi magama ja panin ta madratsile tagasi, uneles seal trenni lõpuni, seega ma tegelikult ei põe temaga kuskil käimist, temaga on niivõrd lihtne.

dsc_1085

Niiviisi ta lebotas täna kohas, kus ta oli esimest korda elus, nii rahul omadega. 

Beebiga ujuma

Oh, ma siin alles hiljuti halasin, et nii väga tahaks Anniga midagi teha, aga ei ole kuhugi minna ja üldse ma kardan/põen kõike. Tänu sellele postitusele võtsid mitmed toredad inimesed minuga ühendust ja kiitsid/laitsid erinevaid beebikoole/ujumiskohti, nii sai selgeks, et lähen proovin Kehtna lasteaias siiski ujumist koos Karini ja tema beebiga.

Viimasel hetkel hakkasin jälle põdema, st kuidas ma söögiga majandan, kuna Annil on tavaliselt 4-5h vahed, just enne minekut ta ärkas ja sõi, seega ma ei saa ju peale ujumist teda jälle täis sööta, või saan? Vedas, sain abi, ei peagi söötma, kui ta tavaliselt nii pikkasid vahesid hoiab, võtta natukene teed/vett kaasa, kui peale ujumist muutub virilaks, kindlasti nõuab ta nüüd varem süüa, aga mitte oluliselt. Peab paika, hetkel Anni uneleb kergelt, ei jonni, eelmisest toidukorrast on möödas 3h (postituse lõpuks oli ta juba süüa saanud, seega 3h on igati okei)..

Lasteaias olid väga soojad ruumid, juba eesruum oli päris soe, aga pesemisruumis oli kerge õhupuudus, niiske ja 27 kraadi, kui ma õigesti mäletan. Igatahes, eesruumi jätsin turvatooli ja välisriided ning seal pesemisruumis on pingid, kus saab siis kõik muu jätta. Seal on ka kaks lamamistooli, väga super, nii kaua kui end pesed enne basseini minemist, saab beebi panna tooli ja rahulikult ära pesta end, bikiinid/trikoo selga ja siis last pesema ning temale ujumismähe jalga, ma panin veel Annile trikoo ka, nii armas ju.

Sealne juhendaja näitas ja õpetas, kuidas beebiga vette minna ning mida temaga seal teha. Esimesed korrad ongi pigem harjumiseks, kõige parem ongi nii kolmekuuselt või natukene varem alustada, siin saab juba kahekuuse beebiga ujumas käia, siis on neil veel erinevad refleksid meeles ega karda vee sattumist ninna/suhu. Nõnda me siis 25-30 minutit basseinis kergelt hüppasime, ujutasin teda selili ja vahepeal ka kõhuli, oi ta oli nii rahul, korra nuttis, aga ülejäänud aja tundis end kui kala vees.

dsc_1047a

Basseinist välja tulemine peab olema rõõmus, nii jääb beebile ujumisest positiivne mälestus, järgmisel korral puudub hirm, st ei tohi temaga basseinist välja minna siis kui ta täiest kõrist röögib, vaid ikka proovida enne rahustada, tegelikult ise ka märkad, et beebi hakkab väsima, siis on õige aeg välja ronida.

Pärast ujumist pesin Anni dušši all puhtaks, panin rätikusse ja andsin nii kauaks õpetajale hoida, et saaksin ennast ära pesta, riietada. Seejärel panin lapse riidesse, kohe temaga õue ei tormanud, lasin eesruumis veidi jahtuda, seal otsustas Anni juba silmad kinni panna.

Mina olen rahul, et ikkagi läksin lapsega ujuma, kindlasti lähen veel, kuna sain positiivse kogemuse osaliseks ja soovitan teistel ka minna, vesi polnud ühti nii kloorine, kui ma kartsin, asjatud hirmud.

PS! Ma arvan, et enne tuleb käia beebiga ujumises, kus on õpetaja ja siis alles SPA-sse või kuhugi, kus täitsa ise toimetad, ma mõtlesin enne, et sulps vette ning korras, aga päris nii ikka pole.

dsc_1049a

Jalad on veidi udused, aga savi see, vähemalt mingigi jäädvustus! :)